Minu edu definitsioon – järjest väiksemate kannatustega elu

Mulle on lapsest saati meeldinud hästi hakkama saada. Ei salga, et mulle on meeldinud teisi edestada. 

Õppimises, spordis, hiljem müügitöös, äris ning ka koolitusi tehes. 

Samuti ei salga, et see on mul tihti ka õnnestunud. 

Peamiselt hakkama saamine, aga ka teiste edestamine. Mida aasta edasi, seda vähem tähtis on see muidugi olnud.

Kui ambitsioonikas ja edasipürgiv Sa oled?

Milline inimene oled Sina, kui rääkida hakkama saamise ja edukuse ihalusest?

Mulle meenub mu eeskuju Dan Moore, raamatumüügifirma Southwestern endine juht. 

Ta rääkis kord oma maratonijooksu eesmärkidest, millel oli kolm taset: pride, no regrets ja celebration. 

Eesti keeles kõlaks see nii. 

Pride on minu meelest mitte uhkus, vaid häbi piir. Danil oli selleks maratoni lõpuni jooksmine. Koolipoisi mõistes oleks see hinne kolm.

No regrets tähendab, et ei jääks kahetsust. Danil oli eesmärgiks jõuda esimese 50% jooksjate hulka. Koolipoisi keeles oleks see hinne neli.

Celebration ehk eesti keeles tähistamine, rõõm (ja miks mitte ka uhkus). Danil oli selleks alla nelja tunni jooksmine. See oleks hinne viis. 

Miks ma sellest kirjutan?

Ma usun, et meil kõigil on tähtsate asjade ära tegemisel oma standard või norm. 

Muidugi esineb siin variatsioone – inimene võib olla tööl “viieline“, aga kodus venitada mõne asja vaevu “kolme” peale. Seda mõjutavad välised tegurid ja teiste ootused.

Täiskasvanud inimesele ei tule enamasti keegi ütlema, kui tubli ta olema peaks. 

Me peame need otsused ise ära tegema.

Edust eemale hoidmine

Tunnistan, et olen sellest sõnast püüdnud eluaeg kõrvale hiilida. 

Just nimelt sõnast, mitte teemast. 

Edukas olemise ja väga hästi hakkama saamise teema on mind eluaeg huvitanud.

Aga sõna “edu“ on mulle, sarnaselt paljudega, tundunud natuke… räpane. 

Jah, mul oli koolitus “Saavutama õppimine”, aga kasutasin seal sõna “edu” üsna vähe.

Ameerikas, kus seda kõike süvendatult õppisin, kasutati seda sõna ilma vähimagi valehäbita.

Jätka lugemist allpool…

5 põhjust, miks sõna “edu” võib tekitada vastumeelsust

1. Üks põhjus võib olla selles, et edu mõiste on avalikus kõnepruugis peamiselt materiaalne, rahaga seotud. 

Kuna raha teema on paljude jaoks keeruline, võib sellest tekkida teatud tõrge või vastumeelsus. 

2. Eduga kaasneb teatav eksklusiivsus. Näiteks spordis: kui mina võidan, siis keegi kaotab. 
3. Edu käib käsikäes põrumise ja pingutusega. Kumbki neist pole “maitsev“, ehkki mõlemad on vältimatud. 

Võib-olla tõrjume alateadlikult edukust eemale, sest me pole nõus maksma vajaliku pingutuse hinda või ei oska ebaedust tuleneva pettumusega toime tulla.

4. Olles väga edukas, eraldume justkui oma hõimust ja jääme mingis mõttes üksi.
5. Mis siis, kui oleme valinud valed sihid ja nendeni jõudes avastame, et “redel oli pandud vastu vale seina“?

Edul on mõte siis, kui see on saavutatud õige hinnaga ja parandab meie üldist elu ning endaga rahulolu. Vastasel juhul tallame lihtsalt tühja.

Oma varasematel koolitustel, raamatus „Kõige tähtsam küsimus“ ja ka praegu keskendun sellele, kuidas olla edukas enda parameetrite järgi, mitte võrreldes end teistega. 

Minu koolitajast sõber Jari Sarasvuo ütles kord mu raamatu kohta, et Peep õpetab raamatus „Kõige tähtsam küsimus“, kuidas küsida ja paluda enda jaoks õigeid asju. Kuidas küsida nii, et ka saaks. 

Ilusti öeldud minu meelest. 

Edu peab enda jaoks selliselt defineerima ja lahti mõtestama, et edu näiks ahvatlev, kasulik, inimlik.

Selline, et seda tasub jahtida. Edu peab jahtima, saavutama ja kogema. Ikka ja jälle.

Edu peab olema normaalsus, mitte ootamatus. 

Edu peab olema harjumus, mitte vedamine.

Mis on edu minu jaoks?

Edu on minu jaoks rahulolu.

Kui aga sügavamalt mõelda, siis:

• Edu on järjest väiksemate kannatustega elu.
• Edu on õigesti tahtmine ja õige hinnaga oma tahtmiste saamine ning saaduga rahul olemine.
• Edu on pingutus ja areng. Edu on kergus ja rõõm.
• Edu on tasakaalus ja ilusa elu ehitamine. Edu on kord ja kooskõla.
• Edu on järjest korrastatum sisemaailm ja rahulikum meel. Edu on õnn ja armastus.

Kuidas vastasin sellele küsimusele 15 aastat tagasi koolitusi tehes? Kausta piilumine näitas, et minu jaoks oli edu oma eesmärkideni jõudmine:

• protsessi nautides;
• ise arenedes;
• luues endale tasakaalustatud elu;
• olles seejuures õnnelik.

Tony Robbinsi üks põhilisi lööklauseid on: “Success without fulfilment is the ultimate failure“. Edu ilma rahuloluta on suurim läbikukkumine. 

Mida tähendab seejuures fulfilment? 

Täht-tähelt on see täidetuse tunne. Julgen arvata, et seda mõistab ainult inimene, kes seda ise on kogenud. 

Mina olen. 

Kindlasti pole tegu püsiseisundiga. See on tunne, nagu oleksid parajalt õhku täis puhutud kummist olend. 

Kui mitte sõna-sõnalt tõlkida, siis tähistab see ülimat rahulolu koos sügavama tähenduslikkuse tundega.

Nagu öeldud, see pole püsiseisund. 

Võib-olla kogevad seda teistest tihemini need, kes on virgunud või valgustunud. Mulle meeldib mõelda, et fulfilment = päris (mitte teeseldud) rahulolu.

Ole edu usku

Olen edu ja rahulolu usku ega häbene seda tunnistada.

Minu edu definitsioonid on ajas muutunud. Olen olnud edukas ja rahul – ning olen seda suurel määral ka praegu. 

Loomulikult on olnud perioode, kus ma ei saanud seda sirge näoga öelda.

Hiljuti valmis mu uus raamat “Ukselt uksele”. 

See räägib minu esimesest Ameerika raamatumüügisuvest, mis jääb 33 aasta taha. 

Just seal, Southwesterni poolt saadud õpetuste “marinaadis”, kujunes välja minu elu- ja maailmavaade. 

Nüüd, pärast isa surma, olen mõistnud, et võtsin selle kõik nii kergesti vastu ja omaks, sest paljud Southwesterni ideed – näiteks töökus, visadus, keskendumine, pühendumine ja mitte alla andmine – langesid kokku sellega, mida mu isa mulle õpetas ja milline ta ise oli.

Ma loodan siiralt, et sellest on kellelegi kasu. Eriti neile, kes tahavad oma elus olla veelgi edukamad kui seni ning loomulikult ka rahul.

Aitäh, et Sa lugesid! Kui soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.