Millal Sul sünnipäev on ja kui vanaks Sa said? Kahjuks ei ole me ühes toas, nii et Sa ei saa mulle otse vastata. Mina saan Sulle öelda – ma sain 57.
Mäletan, et kui 50-aastaseks sain, siis oli keskeakriisi turmtuli ja oluline murdepunkt. Kirjutasin sellest terve raamatu – “Keset elu”.
Täna võin rääkida, et kas tõesti läheb elu vanusega paremaks.
Selles artiklis jagan oma kogemusest, miks tasub vananemist oodata ja mis tingimustel on see äge.
Vananemist vaadatakse natuke kriitiliselt ja hirmuga
Sõber käis paar päeva tagasi külas ja küsis: “Kuule, mis tunne on 57 olla?”
Nagu spordireporter küsib olümpiavõitja või viimaseks jäänud tüübi käest: “Mis tunne on?”
Ma ei osanud kohe öelda ja mõtlesin: “Huvitav, kas ta päriselt tahab teada?”
Keegi teine pole seda küsinud… Aga teda teades sain aru, et päriselt huvitab.
See pani mõtlema.
Noorem põlvkond – minu laste vanused või ka ma ise nooremana – vaatab vanemaks saamist natuke kriitiliselt ja hirmuga.
Kuidas siis on – kas tasub vanemaks saamist oodata ja mis tingimustel see äge on?
Kui keskeakriis targalt läbi teha, tõuseb rahulolu kõrgustesse
Kui ma 50 sain, siis kirjutasin raamatu “Keset elu”. Olin keskeakriisi tormides ja mul oli suur lootus.
Nimelt ütleb üks teooria keskeakriisi kohta seda, et inimene läbib U-kõvera – eluga rahulolu kusagil neljakümnendates kukub ja hiljem taastub.
Kui see keskeakriis targalt läbi teha, siis pärast 50. eluaastat peaks eluga rahulolu tõusma kõrgustesse, kus ta pole kunagi varem olnud, ka noorena mitte.
Mõtle, kui lootusrikas lubadus!
Nüüd võiks küsida, kas selles vanuses – 57, on see minuga juhtunud?
Kas see on tõesti nii nagu U-kõvera teooria soovitab ja kas selle peale võib loota?
Kas selle peale võid loota ka Sina?
Lühike vastus on – jah, on küll. Minuga on see juhtunud.
See ei tähenda, et ei oleks tumedaid perioode.
See ei tähenda, et elu ei viskaks vindiga palle, mida on keeruline lüüa või püüda.
See ei tähenda, et mul ei oleks olnud viimased kolm kuud tumedam, energiavaesem ja emotsionaalselt keerulisem periood.
Üleüldine meelerahu, hingerahu ja rahulolu on oluliselt tõusnud.
Aga kui ma vaatan sellele, mis on juhtunud, missuguseid arenguid me läbi oleme teinud, mis tunne on elada, siis üleüldine meelerahu, hingerahu ja rahulolu on oluliselt tõusnud.
Sinna kõrvale miinuspoolelt võiks panna selle, et eriti üksi olles kipub morn ja tõsine meeleolu liiga tavaline olema.
Rõõmsapoolse inimesena see natuke morjendab või masendab. Kui juurde panna kehv ilm, halvasti välja magatud öö või mingi haigusepisik, siis võib jääda mulje, et “appi, kui raske on”.
Tegelikult aga ei ole nii.
Tahtsin 45-aastaselt pensionile minna, aga…
Üks hästi oluline nüanss, mida ma tahan seoses vananemisega välja tuua, on vaated tööle.
Noorena oli mul Ameerikast kaasa saadud paleus või unistus, et saaks 45-aastaselt pensionile minna.
Saaks asjad sättida niimoodi, et kui olen 45, ei pea ma mitte kunagi enam kas siis raha pärast tööd tegema või üldse mitte tööd tegema.
Mis Sinu vaade sellele on? Kui ajad enda elus raha taga, siis milleks Sa seda teed?
Vaata endasse – kas Sul võib olla, nagu ilmselt mul oli, selline alateadlik soov, et “ma vot ei teegi mitte midagi!”?
Enda ühiskondlikku mängu panemine koos teiste inimestega on mulle isiklikult hädavajadus.
Minul vahepeal töö mõttes nii oligi – ei teinudki tööd. Õppisin muusikat, olin kodus… Aga mingil hetkel hakkas sees nagu kripeldama.
Tänaseks olen jõudnud läbi Muutuse rännakute ja nende läbi kirjutamise sellisesse kohta, kus mulle tundub, et enda ühiskondlikku mängu panemine koos teiste inimestega – mida tavaliselt nimetatakse tööks, on mulle isiklikult hädavajadus.
Tahan teha tööd vaatamata sellele, et raha pärast ei peaks ma selles elus tundigi rohkem pingutama.
Jätka lugemist allpool…
Panustame arengule
Vaatame süvitsi Sinu sisemist võimekust mõtterännakul ”Mina vastutan. Punkt.” 15.juunil Kaja Kultuurikeskuses.
Kogutud tarkus tuleb panna ühise hüve teenistusse
Mis selle töötamise mõte siis on?
Mõte on selles, et vanemaks saades inimene õpib, kogeb, saab aru. Ahmib endasse tarkust ja heaolu.
See tuleb välja anda, sellest tuleb enne surma kuidagi lahti saada, see tuleb panna ühise hüve teenistusse.
Ma proovisin muusikat ja leidsin, et ei ole selles väga andekas.
Muutuse rännakud, mida teen, on oluline töö.
Aga järjest rohkem tekib tunne, et pean uuesti koolitusi tegema. Kui vaatan tagasi enda minevikku, kõikide tehtud töötundide ja päevade peale, siis sealt vaatab vastu vastus – olen kõige rohkem oma päevades teinud juhtimiskoolitusi.
Mulle on meeldinud juhtidega ühes toas olla – olen inimeste õpetaja.
Mulle on meeldinud juhtidega ühes toas olla – olen inimeste õpetaja.
Rahvatarkus ütleb, et iga kingsepp jäägu enda liistude juurde. Tee seda, mis sa oskad.
Mis on Sinu missioon? Mis on Sinu põhiülesanne?
Mis on see ametinimetus või tiitel, mida tegema pead? Mis on see asi, mida oled siia ilma tegema tulnud?
Mida teha regulaarselt teiste heaks siin elu mängus?
Me ei räägi siin enda vajadustest – “mina-mina” tüüpi asjadest.
Minu 57. eluaasta taipamine on, et minu ülesanne on ikkagi õpetada ja koolitada.
Teen seda koos teistega, inimeste heaks, see tuleb mul hästi välja ja meeldib mulle.
Kui ma uuesti tööle ei hakka, siis mõnes mõttes mulle tundub, et ei ole mõtet pikalt elada.
Kui Sa pole neid mõtteid varem mõelnud, siis võib see kõlada morbiidselt ja jahmatamapanevalt.
Aga mul on olnud palju aega mõelda ja erinevaid asju katsetada.
Eluenergiat saab koos teistega midagi olulist ja ägedat tehes.
Ameeriklaste kohta öeldakse natukene põlglikult – ameeriklased elavad, et töötada, aga eurooplased töötavad, et elada.
Olen selle “töötada, et elada” mõttele oma tähenduse leidnud.
Selleks, et üldse saaks elada, on vaja eluenergiat.
Eluenergiat saab koos teistega midagi olulist ja ägedat tehes. Tehes seda tegevust ja tööd, mis Sul kõige paremini välja tuleb ja mis endale meeldib.
Täna olengi oma eluga sellises kohas.
Olen ennast suurel määral teostanud. Puudu on üks kaaslane, kellega veel läbi elu liikuda.
Pean töötama, et oleks üldse mõtet elada ja saaks elada
Sõbrad kirjutasid mulle: “Ela saja aastaseks, meil on sind vaja!”
Mõtlesin: “Saja aastaseks! Mis ma teen need 43 aastat?!”
Eriti, kui rasked perioodid korduvad, kui tervis ja füüsiline keha laguneb ning väsib.
Eks sellepärast tulebki ennast hoida ja olla kontaktis teistega.
Peab olema mängus, peab panustama.
Mina saan energiat tööst – koolitamise tööst. Saan energiat, kui annan midagi välja ja kui kellelgi teisel läheb pilt selgemaks ja tunne tugevamaks.
Ma pean töötama, et oleks üldse mõtet elada ja et saaks elada.
Selleks on tarvis hoida tervist, kogeda lähedust, soojust ja armastust. Magada ennast korralikult välja. Leida vahelduvaid tegevusi hobide ja vaba aja tegevuste näol.
Igas perioodis on omad ülesanded, arengud ja väljakutsed.
Juhul, kui ka Sinu puhul kehtib U-kõver – keskeakriis ja sellele järgnev tõus, siis on põhjust lootusrikas olla.
Ja mina praegu olen.
Soovin Sulle ja endale järjest paremat vanemaks saamist!
Aitäh, et Sa lugesid ja kaasa mõtlesid sellel isiklikul teemal!
Kui Sa soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil Youtubes.
Kõike head Sulle!
