Olen üle kolmekümne kaheksa aasta vahelduva eduga pidanud päevikut. Ükspäev tekkis mul tahtmine lugeda, mida olen kokku kirjutanud.
Vahel olen mõelnud, et sellel ei ole sügavat mõtet ja ma ei taha seda teha.
Aga nüüd, kui lugesin paar õhtut tagasi oma päevikuid, siis mul tulid kõik need ajad meelde ja mul tekkis suur rõõm sellest, et olen päevikut pidanud.
Räägin Sulle selles artiklis, mis selle asja võlud ja kasud on. Võib-olla see köidab Sind ja tahad ka üht-teist enda elust üles märkida, kirja panna ja võib-olla jäädagi seda harjumuspäraselt tegema.
Kuu lõpu tunnetus vs tegelikkus
Ma hakkasin päevikut pidama sõjaväes, kui olin üheksateist. Kirjutasin kaks aastat. Põhiliselt sellest, mis juhtus, ja üksikuid sisekaemuslikke mõtteid elust ja asjadest.
Kui olin umbes kolmekümnendates, olid mu elus raskemad perioodid ja suuremad läbielamised.
Sellest ajast saadik, üle kahekümne aasta, olen kirjutanud päevikut vähemalt korra kuus. Viimased viisteist aastat umbes 150–200 lehekülge aastas.
Kui ma ütlen korra kuus, siis minimaalselt tähendab see seda, et iga kuu lõpus teen kronoloogilise sündmuste kokkuvõtte sellel kuul juhtunust.
On juhtunud ka nii, et kui mul on olnud võrdlemisi madal energia ja pole särtsu asju teha, eriti kuu lõpus või poolaasta lõpus, siis jääb tunne, et on olnud mahavisatud poolaasta või mõttetu kuu.
Ja siis, kui ma loen kuu või aasta lõpus, mis sel perioodil sündinud on – olen jahmunud! Olen jahmunud, kui värvirikas, kirev, tegus ja kui sündmusterohke.
Samas, kui ma ei oleks neid asju kirja pannud, peatunud ja meenutanud, siis olekski jäänud domineerima selle kuu, poolaasta või aasta lõpu mulje.
See tunne, et mul on olnud vilets kuu või poolaasta.
Päeviku pidamine kui teraapiavorm
Muidugi kohe on küsimus, et miks inimesed päevikut peavad.
Mäletan, kui käisin omal ajal Ameerika eneseabikoolitustel, siis Jim Rohn, Tony Robbinsi mentor, näitas koolitusel oma musti päevaraamatuid ja ütles, et see võib olla parim kingitus, mida te teete oma lastele ja lastelastele.
Ma uskusin seda. Täna ma selles nii väga veendunud ei ole, et mu lapsi ja lapselapsi peaksid minu sissekanded nii väga huvitama.
Ausalt öeldes ma kõiki asju võib-olla ei tahagi, et nad loeksid. Ma peaksin tegema väikese kustutuse või toimetuse nendes päevikutes…
Jätka lugemist allpool…

Minu jaoks on päeviku pidamine väga mitme küljega asi.
See võimaldab mul tõepoolest, nagu ma ütlesin, meenutada ja fikseerida.
Olen vahel mõelnud, et äkki selle jaoks, kui mul tuleb tulevikus dementsus või mälukaotus, et siis saan lugeda või lasta kellelgi lugeda endale, mis elu elanud olen – mis juhtus näiteks aastal 2017 või 2030.
Aga see moment ise, kui ma mõtisklen ja kirjutan, väljendan ennast, rõõmustan või, vastupidi, kurvastan, analüüsin ennast.
Võib-olla väljendan mingisuguseid vihaseid või valusaid tundeid ilma filtrita, ainult iseendale.
Päeviku pidamine on nagu aja seisma panek, enda juurde tulek, eneseteraapia või enda ravimine.
See moment – mis kestab vahel viis minutit, vahel tund aega – on nagu aja seisma panek.
Teatud mõttes nagu enda juurde tulek, eneseteraapia või enda ravimine.
Kui Sa väljendad ja analüüsid, siis Sa sorteerid, annad hinnanguid ja samal ajal jällegi mõtestad lahti.
Sellest kõigest on tolles hetkes väga palju kasu.
Päeviku pidamine on kingitus tuleviku minale
Mul on viimastel päevadel olnud tahtmine ja põhjus lugeda erinevate aastate sissekandeid.
Algne põhjus oli see, et hakkasin oma ema leinaprotsessi lõpetuseks kirjutama justkui sellist kokkuvõtlikku kirja emale teispoolsusesse.
Tahtsin lugeda, mis juhtus, millal, kuidas suhtusin emasse, mis asju ma üle elasin näiteks kümme aastat tagasi või kaks aastat tagasi, kui isa lahkus.
Nende päevikute lugemine oli minu jaoks ootamatult võimas ja positiivne elamus.
Enamik neid asju – mis olen läbi elanud, mis kirja pannud – olid täiesti meelest läinud, aga ma usun, et nad ei peagi meeles olema!
Ma arvan, et põhjus, miks minu isa lõpuks kaotas mõistuse ja langes sügavale dementsusesse, oli see, et ta mäletas kõike.
Ta tõepoolest justkui isegi uhkustas, mulle tundus, sellega, et tal on perfektne mälu.
Mu tütar räägib mulle vahetevahel sama, ja samas – mina ei mäleta.
Mul oli palju asju meeles ja praegu tundub, et enamik asju on meelest läinud. Mulle tundub, et nii on ka lihtsam elada.
Mul oli kombeks, et mul on palju asju meeles ja praegu tundub, et enamik asju on meelest läinud. Ja mulle tundub, et nii on ka lihtsam elada.
Aga kui Sul on kirjas, mingi jälg on maas, siis – oletame seda halvimat, et ühel päeval Sa tahad meenutada, aga mälu on läinud, tahaksid meenutada, aga kuskilt pole vaadata:
- Kellega Sa kohtusid?
- Mis oli suurim väljakutse tol hetkel?
- Missuguste probleemidega rinda pistsid ja maadlesid?
- Mille üle kurvastasid?
Tänaste ja toonaste arengute võrdlemise aspekt
Hiljuti lugesin 2017. aasta päevikut – ja loeks nagu põnevusromaani!
Elan kaasa iseenda nooremale versioonile!
Ja kui see ei ole põnev minusugusele inimesele – võib-olla ka Sinu sugusele! –, mis siis on?
Seal on teraapiline aspekt, tänaste ja toonaste arengute võrdlemise aspekt.
Ma vaatan, mida see noorem Peep läbi tegi, mind ajab naerma ja nutma ühekorraga – et selliste, tänases vaates tühiste pisiasjade pärast ma olin nii kohutavalt mures!
Elasin üle, valutasin südant ja analüüsisin. Kõik on kirjalikult, must valgel kirjas.
See näitab, et kui ma täna sellesse niimoodi suhtun, mõnes mõttes üleolevalt või arusaamatusega, siis see tähendab seda, et mul on seda tüüpi probleemide lahendamisega kõik korras.
Seda kontrasti vaadata, tunnetada ja teada oli kuidagi nii mõnusalt ülendav.
Põhjendatud kurtmine on vajalik
Üks kasu veel, mis läheb sinna eneseravi, eneseteraapia valdkonda.
Osadele meist, nagu mina, ei meeldi kurta teistele inimestele, aga samal ajal on kurtmine, põhjendatud kurtmine vajalik.
Ehk siis – me peaksime õppima mõõdukalt kurtma, leidma neid, kellele kurta.
Aga miks me ei võiks endale kurta?
Kirja panna ilma ennast kuidagi tsenseerimata ja endale hinnanguid andmata?
Neid valusid ja läbielamisi, seda vajadust, puudust, kurbust ja ängi, mis ikka ja jälle inimesele hinge koguneb.
Vähemalt mina, kes ma kooliajal armastasin spikreid kirjutada ja niimoodi õppida, konspekti kirjutada ja niimoodi meelde jätta, ütlen, et proovi!
Kirjutamise eelis memode ja videote ees on see, et viimaseid on keerulisem tarbida ja vaadata, aga tekst on väga lihtne.
Loodan, et minu kogemuse jagamine Sulle tegi midagi head. Loodan, et Sa valid teha kokkuvõtteid või mingeid põhjalikumaid kirjutisi enda elust enda tarbeks ja võib-olla ka oma lähedaste, oma laste või lastelaste tarbeks.
Kui Sa soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.
