Kutsun Sind mõtlema surmale. Just selle nurga alt, et kuidas surma vähem karta.
Võib-olla Sul tekib küsimus – milleks ja miks?
Ja vastus on väga lihtne: selleks, et julgeda rohkem elada. Selleks, et siis, kui kellad löövad, oleks ilma hirmuta leebe meel minna.
Millal Sa viimati surma peale mõtlesid?
Ma tean, et see küsimus võib tunduda imelik. Aga mis siis, eks ole? Täna kutsun Sind mõtlema surmale ühe konkreetse nurga alt: kuidas surma vähem karta.
Milleks? Väga lihtne – selleks, et julgeda rohkem elada. Ja omakorda selleks, et siis, kui kellad löövad, oleks tõesti leebe meel minna ilma hirmuta.
Uudis, mida Sa juba tead
Mul on Sulle teadaanne: ühel päeval Sa sured ja Sa sellest üldse ei pääse.
Ühel päeval teed Sa viimase väljahingamise, millele eelneb viimane sissehingamine. Ja tore oleks, kui see toimuks julgel, rõõmsal moel.
Mulle meenub kirjanik Charlie Tremendous Jones. Kui ta oktoobris 2006 suri – ta oli kristliku taustaga mees – siis tema perekond saatis välja sellise meili, kus ütles:
„Tollel kuupäeval Charlie Tremendous Jones triumfeerivalt marssis läbi taeva väravate.”
Ma kujutan ette, kuidas Charlie muigas selle e-maili üle. Eks ole ilus?
Miks surmale mõelda?
Ma ei tea, missugune suhe Sinul on surmaga. Kui palju Sul on lähedalt inimesi läinud, kui palju Sa mõtled selle üle.
Aga need korrad, kui see on mind puudutanud isiklikult ja otse, on pannud mõtlema. Üks esimesi kordi oli umbes aastal 2005–2006.
Minu vanaema õde tädi Anni suri ja see tol hetkel puudutas mind nii, et pani mõtlema: iga inimene võiks korra kvartalis käia kasvõi võõra inimese matusel. Selleks, et selle teemaga silmitsi seista.
Nende surmade juures, mis mind on puudutanud – parim sõber, ema, isa – olen ikka ja jälle pöördunud ühe autori poole. Selleks on Irvin D. Yalom ja tema raamat „Vaadates päikesega tõtt“ – ületamaks surmahirmu.
Surma kartmise lõpp = elamise julguse algus
Yalomi väide, mis on väga hea, millele mõelda, on järgmine:
Kui inimene õpib ja julgeb hakata mõtlema surmast nii, et see ei tekita õudust, siis surm muutub neutraalseks ning ühel hetkel isegi positiivseks.
Kui vaatad surma kui elu viimast vaatust. Kui kulminatsiooni. Lõpplahendust. Edasiminekut.
Mina vaatan seda niimoodi: juhul kui ma tean, et mul on ükspäev niikuinii minek, siis kui ma tahan, et see minek oleks võimalikult kerge – võiks isegi öelda leebe või rõõmus – siis ma pean endast olenevalt tegema täna ja siit edasi kõik selleks, et mitte surivoodil tunda neid tüüpilisi kahetsusi:
- Ma ei elanud enda elu, vaid teiste elu
- Ma ei veetnud lähedastega piisavalt aega koos
Need on peamised surivoodil kahetsused.
Kaks küsimust, mida endalt küsida
1. Milline on Sinu isiklik käsitlus surmast?
Milline on Sinu maailmavaade ja ettekujutus selle kohta, mis surm on?
Kui väga mustvalgelt öelda, siis inimesel võib olla kas materialistlik või vaimne maailmavaade.
Materialistlik maailmavaade ütleb: me oleme tehtud aatomitest ja kui me sureme, siis teadvus lakkab eksisteerimast. Pilt läheb tasku ja ongi jutul lõpp.Kreeka filosoof Epikuros ütleb, et isegi kui materiaalne maailmavaade on tõsi, siis ei ole ju surma vaja karta.
Surma pole vaja karta juhul, kui on hästi ja julgelt elatud
Ja minu täiendus selle mõtte juurde on veel, et surma pole vaja karta juhul, kui on hästi ja julgelt elatud, ennast teostatud ja realiseeritud.
Et Sul ei ole kahjutunnet siit lahkuda, sest Sa oled kõike teinud hästi – Sa oled loonud, oled armastanud, oled vastu võtnud, oled maailma avastanud, oled iseendaks saanud.
Sa oled endast kõrgemale tõusnud.
Vaimne maailmavaade ütleks, et surres ei ole päris jutul lõpp. Mingi osa teadvusest mingil moel säilib. Paljud usundid ja religioonid ütlevad, et surm ei ole mitte lõpp, vaid edasiminek.
Sellepärast ka idamaades tähistatakse surma hoopis teistmoodi kui meil. Rõõmsalt aplodeerides, tehes inimese hingele tuult.
Ehk – minu meelest on siinkohal raske kaotada, ükskõik kumb maailmavaade on Sulle omane.
Otsusta, mis on Sinu isiklik vaade surmale – vaimne või materiaalne.
Aga ma tahaksin alla joonida ühe asja: otsusta!
Võta endale mingisugune baaseeldus selle kohta, mismoodi elu on ja millest on inimene tehtud. Kas pelgalt aatomitest ja molekulidest või on meis ka jumalik komponent vaimu ja hinge näol?
2. Milline on Sinu terviknägemus oma elust?
Algusest lõpuni. Millist elu ja millist ennast oled Sa praegu ehitamas? Aktiivselt?
See on küsimus, mida tasub pureda ja millega tegeleda kogu aeg – kõik nädalad, kõik kuud, kõik aastad.
Mida ma siin loomas olen? Millist visiooni ma teostan? Millist elu olen ma siin ise ja koos teistega üles ehitamas?
Kujuta ette, spikerdad teiste pealt. Vaata, tunneta, proovi teha. Katsu teada saada ja tunnetada iseennast – oma isiksust, oma eripära.
Katsu avastada oma eluteed, oma saatust. Selleks, et siis aastast aastasse järjest rohkem teostada ennast ja oma elu kõige paremal moel.
Lõpetuseks
Ela julgelt selleks, et kui mäng on mängitud, kui kõik on tehtud, kui orkester on mänginud, kui – nagu ooperis öeldakse – paks daam on laulnud, siis Sina istud, vaatad muheledes tagasi, vaatad ka edasi ja ühel hetkel tõstad selle metafoorse kaabu ja ütled:
„Nägemist, on olnud rõõm! On olnud au teiega koos siin kulgeda. Kohtume kas mälestustes, videotes, piltide peal või mingites teistes ilmades siis, kui selleks on õige aeg.”
Ma ei tea, kui vana Sa oled, palju Sul jäänud on, kui rahul Sa oled iseenda eluga. Aga ma soovin Sulle kõike head.
Ma soovin Sulle iseendaks saamist. Ma soovin Sulle just enda väärilise elu elamist – kõikide enda potentsiaalide ja võimaluste ärakasutamist.
Selleks, et siis nagu Charlie Jones triumfeerivalt, naeratus näol, läbi taevaväravate minna edasi ja olla mäletatud oma lähimate poolt kui inimene, kes elas hästi.
Aitäh, et Sa lugesid!
Kui Sa soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil Youtube’is.
