Kuidas planeerida elu teist poolt nii, et Sind jäädakse mäletama?

Mõtleme elu esimesest poolest kui kõige tähtsamast asjast, mida meie ehitame, loome ja kogeme. 

Ja elu teisest poolest kui sellisest vaikselt tempo maha võtmise, sussisahistamise ja surma ootamise poolest. 

Tahan Sinu tähelepanu juhtida just nimelt sellele, et kui Sa oled oma elu esimese poole, oma elu esimese vaatuse elanud, kujundanud ja täide viinud hästi või väga hästi, siis see teine pool on veel tähtsam kui esimene. 

Vanusest 55-85 on Sul täpselt kaks varianti. 

Sa kas ootad vaikselt surma ja püüad seda ootamist sisustada, et see oleks mitte väga igav, mitte väga õnnetu, mitte väga isoleeritud, mitte väga alla andnud, mitte väga kurblik. 

Või juhul kui Sul see mõte, mida ma siin püüan sõnadesse panna, praegu juurdub ja võtab Sinus võimust, siis küsimus, et kuidas need, kes pärast mind jäävad, mind mäletavad.

Kas tulevikule tasub mõelda?

Olen viimased viisteist aastat katsunud oma õpetajate ja juhendajate eeskujul vaadata elu kui tervikut, mitte ainult mis praegu toimub või mis on viie ja kümne aasta pärast ees ootamas, aga tervet elukaart. 

Seda on eriti nooremas eas raske ette kujutada, raske endasse võtta. 

Mäletan, kui olin kakskümmend viis, kolmkümmend, et ühest aastast kaugemale vaadata tundus keeruline.

Kes on hetkes olemise propagandist ja pooldaja, see ütleb, et ei maksa üldse nii palju tulevikule mõelda. 

Aga juhtumisi on mul läinud nii, et minu töö, mis ma ise olen endale valinud ja leidnud, on selline, mis kutsub teisi ja loomulikult ka ennast vaatama ajas edasi, samuti tagasi.

Kolm eluetappi, mida me kõik läbime

Elu vaadatakse tihti etappidena. 

Arengupsühholoogia vaatab seda väga mitmel erineval moel ja üks lihtsamaid vaateid tuli minu õpetaja Metzneri käest, kes ütles, et elul on kolm etappi: 

• kujunemise aastad; 
• tegutsemise ja loomise aastad; 
• hõimuvanema aastad.

Jämedalt võttes võiks öelda, et iga etapp on kolmkümmend aastat. 

Igal eluetapil on oma sisu, oma eesmärk, oma täidis. 

Mul tekkis sellele kontseptsioonile sel suvel teistsugune vaade. 

Mis oleks, kui vaataks elu nagu kahevaatuselist teatrietendust? 

Muidugi ei maksa unustada, et inimese elul, kui seda sellesse konteksti panna, on võrdlemisi pikk sissejuhatus. 

Mõnes mõttes need ongi need kujunemise aastad. 

Inimese elul on selline lühemat sorti epiloog, aeglane või kiirem välja imbumine, mis võiks olla need päris viimased viis või kümme aastat.

Oletame, et esimene vaatus algab umbes siis, kui hakkame iseennast inimesena maailmas kehtestama – kujunemisaastate lõpu osas, vanuses kakskümmend viis, ja kestab kusagil keskeani. 

Minu elu esimene vaatlus on läbi. Mis nüüd saab?

Sain sel kevadel viiskümmend seitse, nii et olen täpselt sellise keskmise punkti peal või sellest natukene edasi. 

Kui Sa hakkad jõudma mingisugustesse etappidesse, mingitesse vanustesse, siis tekib teistsugune vaade. 

Selle vaate järgi on minul esimene vaatus läbi ja teine vaatus just alanud. 

Ma olen varem selle peale väga vähe mõelnud. Ikkagi lood, panustad, arened, arendad ja teed, ja kes see ikka tahab nende vanemate aastate peale mõelda? 

Aga nüüd on mul need käes. 

Kui peaksin andma hinnangu oma elu esimesele vaatusele, siis võiksin öelda, et ma loodan, et vaatajad saalist ära ei läinud poole pealt. 

Ma tean, et ma ise ei ole poole pealt ära läinud. Ma olen veel siin. 

Mis selle teise vaatuse sisu võiks olla? 

Eeldusel, et on loodud, on saadud, on kasvatud, on arenetud ja on tehtud, siis selle teise vaatuse põhisisu võiks olla: andmine. 

Samuti ka mõtisklemine, meenutamine.

Jätka lugemist allpool…

Mul on neil päevil olnud põhjust lugeda oma vanu päevikuid. 

Jube huvitav on vaadata, missuguste dilemmadega ma olin silmitsi viis, kümme või isegi viisteist aastat tagasi. 

Täiesti teine maailm.

Rääkisin sellest ühes seltskonnas ja üks noorem mees hõikas kohe välja, et aga miks siis see teine pool peab tähtsam olema? Miks esimene ei võiks tähtsam olla? 

Ütlesin talle vastu, et muidugi, esimene peabki olema hästi tehtud. Esimene vaatus peab olema nii hästi tehtud, et teise vaatuse alguses või keskel ei oleks Sul täielikku motivatsioonipuudust.

Umbes nagu korvpallivõistkonnal, kes on pärast esimest poolaega 50 punktiga maas. No mida nad rabelevad? Mida nad püüavad?

Et lihtsalt päris häbi ei oleks mängust lahkuda nad ikkagi püüavad punkte visata. 

Kui seda niimoodi vaadata, siis tekib tõepoolest selline tervikpilt ja tekib sisemine tähtsus kõigile elu osadele. 

Elu teine vaatlus võib olla võimsam kui esimene

Nüüd see teine vaatus, elu teine pool. 

Vanuses viiskümmend viis kuni kaheksakümmend viis. 

Sul on täpselt kaks varianti. 

Sa kas ootad vaikselt surma ja püüad natukene kuidagi seda ootamist sisustada, et see ei oleks väga igav, õnnetu, isoleeritud, mitte väga alla andnud, mitte väga kurblik. 

Või juhul kui Sul see mõte, mida ma siin püüan sõnadesse panna, praegu juurdub ja võtab Sinus võimust, siis see küsimus: 

kuidas need, kes pärast mind jäävad, mind mäletavad? 

Need on minu lapsed, lapselapsed, minu nooremad sõbrad, töökaaslased, inimesed, kes minu loomingut tarbivad, kogevad või loevad. 

Juhul, kui leian mooduseid panustada, luua ja isetult välja anda, teiste huvides ja enda vajadusi arvestades, siis sellest, mida ma jätan võib-olla viiekümne- või seitsmekümneaastaselt maailma maha  – seda jäädakse mäletama. 

Mõtle, kui õudne oleks olla nagu sportlane – korvpallur, jalgpallur –, kes kunagi võitis meistritiitleid ja olümpiakuldasid, aga nüüd nad tulevad kokku ja… 

Olen kuulnud sellest Ameerika sõprade käest ja selle nimi on: has been – endine. 

Nad tulevad kokku ja räägivad vanadest headest aegadest. The Good old days. 

Mina küll ei tahaks olla see, kelle vanema vanuse ägedam hetk on meenutada, kui kihvte asju ma kunagi tegin. 

Kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend või viiskümmend aastat tagasi. Mitte kedagi ei huvita – ja mind ennast ka mitte! 

Miks siis see esimene vaatus ei võiks olla tähtsam? 

Noorele inimesele ongi tähtsam, absoluutselt!

Sa ehitad teatud vundamenti, Sa ehitad oma elu üles. 

Samas – kui mul on see tehtud, siis ma ei saa enam sinna midagi parata: nüüd jääb ainult tegeleda sellega, et luua endale sellist elukogemust. 

Tühja see mulje. Tühja see, mida teised mäletavad, mida ma ise mäletan. 

Just see, et mul terve elu on elatud rikkalikult. Terve elu! 

Nii algus, keskpaik kui lõpp on elatud ülevalt, hooga, tootlikult, võimsalt, kihvtilt. 

Millises eluetapis Sina oled?

Mõtlen ka sellele, mismoodi inimene kujuneb.

Loomulikult need lapsepõlve mõjutused, lapsepõlvesündmused, saamised, võidud, traumad ja kaotused – need kujundavad meie isiksust ja meie elukäiku väga suurel määral.

Aga mis siis, kui see on juba läbi? Mis siis, kui see on juba remonditud? 

Mis siis, kui Sa saad aru, et mingeid asju ei saa remontida või muuta? 

Sellega peab leppima. 

Kas tahad mulle rõõmuga, rahuliku südamega öelda, et Sa lihtsalt imbud välja? 

Täie elujõu, täie mõistuse juures, selle asemel et ennast mängu panna, et anda, et luua? 

Ma ausalt öeldes ei usu seda. 

Mina küll ei tahaks nii teha. 

Aeg-ajalt tasub mõelda kaugemale. 

Teatris on ka vaheaeg muide, et võib-olla kuskil keskea kandis, keskeakriisi kandis me lihtsalt natukene puhkame elamisest. 

Katsume vaadata, mis sai, ja vaadata ettepoole, mis saama hakkab.

Millises vaatuses Sa praegu oled? Mis Sul käsil on praegu? Mis on Sinu elu oletatav või loodetav tervikpilt?

Selle jutu mõte on see, et Sa haaraksid rohkem mõju ja rohkem kontrolli selle üle, mismoodi see pilt lõpuks välja kukub. 

Ma lõpetan siin ühe mälestusega ühest enda eelkäijast, kui nii võib öelda.

Madis Habakuk, EBSi asutaja. Minu isaga samal aastal sündinud mees. 

Üheksa aastat tagasi olin tema matustel. Matus oli pidulik, Estonia kontserdisaalis. See oli ülev ja loomulikult ka kurb, eriti pereliikmetele ja lähimatele. 

Aga mind rabas see kuidagi oma tähenduslikkusega. 

Mees alustas elutööd, mida kõik teavad ja millest paljud on kasu saanud, umbes viiekümneaastaselt. 

Kõik see, mis sinnani viis, mingis mõttes nagu vundamendi, aluskihi ja seinte ladumine või valmistumine selleks… 

Soovin Sulle ikka ja jälle tähtsate asjade üle järele mõtlemist, peatumist ja tagasivaatamist. 

Suure pildi vaatamist, ajas ette vaatamist, et Sa saaksid luua, kujundada ja luua just nimelt sellist elu, mis on Sinu vääriline!

Kui Sa soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.