Kuidas minevikuga rahu teha?

Kui me oleksime ühes toas ja ma küsiksin Sinult – kui Sa vaatad enda seni elatud elule tagasi, oma minevikule, siis missugused tunded Sind valdavad? Kas seal on veidi või palju kahetsust? Allajäämist ja pihtasaamist? Võib-olla viha ja masendust? 

Täna räägin Sulle, kuidas minna ajas tagasi ja kuidas toimetada enda minevikuga nii, et see ei oleks nagu pomm Su jala küljes. Nii, et see ei hakkaks automaatselt määrama Su tulevikku.

Tuleviku planeerimine algab mineviku mõistmisest

Mõni aeg tagasi esinesin konverentsil, kus paluti rääkida tulevikust ja eesmärkide valikust.

Ühe esimese asjana ütlesin, et minevikule mõtlemine on sama tähtis – ja võib-olla isegi tähtsam – kui tuleviku peale mõtlemine.

Loomulikult on mõlemad tähtsad, aga kui Sa mineviku peale aeg-ajalt mõtled – teed nädala või aasta kokkuvõtteid, analüüsid toimunut, leiad üles oma vead, tervendad haigetsaamised –, siis Sa lähed justkui kergema pagasiga edasi.

See aitab Sul kergemini tulevikku minna ning luua järjest täpsemalt sellist elu ja iseennast, nagu tahad ja suudad. 

Seni elatud elule tagasi vaatamine

Ma olen olnud, eriti nooremana, tulevikku vaatav inimene. Aga kuskil neljakümnendate alguses hakkas mulle järjest tähtsam tunduma minevikku vaatamine, seda läbi psühhoteraapia ja alkeemilise sisekaemuse rännakute Ralph Metzneriga.

Tänaseks olen jõudnud kohta, et kui vaatan tagasi oma elatud elule, siis saan rõõmuga tõdeda, et mul ei ole aktiivseid kahetsusi.

Mul ei ole tagasi vaadates olukordi, kus mul on etteheiteid teistele, endale või elule. 

Loomulikult olen saanud pihta, teinud vigu, kannatanud, aga targalt ja teadlikult toimetades, enda ja teiste abiga – see kõik on andnud leevendust.

Kolm eluetappi ja kujunemisaastad

Öeldakse, et inimese elu koosneb kolmest suurest etapist:

• 0–30 – kujunemine;
• 30–60 – loomine ja aktiivne töö;
• 60–90 – reflekteerimine, kogemuste jagamine. 

Kõige rohkem mõjutavad meid kujunemisaastad. Sinna jääb lapsepõlv, murdeiga, kodust lahkumine, kodu loomine, suhted ja pere loomine. 

Seal kujuneb meie isiksus ja seal tekivad ka paljud valusad kohad. 

Aeg-ajalt tasub ajas taotluslikult tagasi minna – terapeudi toolil, päevikut pidades või sõbraga rääkides, et aru saada:

• Mis toimus? 
• Mida tegid teised? 
• Mida tegin mina? 
• Kuidas ennast tundsin? 
• Mis lugu ma sellest sündmusest endale jutustan?

Mis oleks tõesem, kasulikum, toetavam lugu?

See on psühhoteraapia üks kõige olulisem põhiprintsiip: rääkida endale minevikusündmuste kohta parem lugu. 

Kui vaja, siis kahetseda, parandada ja loomulikult meelde jätta, et seda mitte korrata. 

Kuidas mineviku valusid tervendada?

Minu õpetaja Ralph Metzner õpetas mulle, et minevikku ja tulevikku minek on paralleelsed protsessid. 

Minnes mingisse mineviku problemaatilisse punkti, otsi sealt üles peamine taipamine ja liida see enda tänase isiksuse ja vaimsusega tervikuks. 

Ja niimoodi, kui Sa käid seal minevikus sorteerimas, üksinda või kellegi abiga, saad mineviku järjest puhtamaks, järjest positiivsemaks ja tervemaks. 

See on muide üks osa ka Muutuse rännakutes – turvalises keskkonnas, kergelt muutunud meeleseisundis, mõtleme tagasi oma elu valikutele, pihtasaamistele ja loome nendele uue toetavama loo. 

Jätka lugemist allpool…

Mineviku tervendamine on lõpetatav protsess

Osad inimesed on mulle öelnud: “Mida Sa seal minevikus ikka kaevad. Niikuinii Sa seda jama päriselt ära ei lahenda.” 

Minu kogemus – ja kaugeltki mitte ainult minu kogemus – ütleb, et mineviku tervendamine on lõpetatav protsess.

Kui Sa lähed minevikku teadlikult ja targalt, siis on võimalik minevikust pärit probleemid päriselt ära lahendada.

Nagu vanasti öeldi: naeratus näol ja vile suul, helge tuleviku poole. Soovin Sulle ise või kellegi abiga enda mineviku protsesside läbitöötlamist ja mõistmist. Nende tervendamist, aga samas ka vigade parandust ja mis veel tähtsam – vigade mitte kordamist! 

Aitäh, et Sa lugesid! Kui Sa soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.