Läksin seekord Ameerikasse pealtnäha lihtsal põhjusel: võtta osa sõbra ja mentori Dan Moore’i pensionile mineku tähistamisest. Selgus aga, et mul oli seda reisi vaja ka muudel põhjustel.
Plaanin kirjutada raamatu oma 33 aasta tagustest kujunemislugudest.
Mustand on valmis.
Faktid on õiged.
Aga kas tunne on ka õige?
Veetsin kolm päeva New Yorgis. Natuke pelgasin seda suurlinna, eriti kuna viimane külastus kaheksa aastat tagasi ei meeldinud mulle.
Mulle ei meeldi ka üksinda reisida.
Olin enda arvates pealegi need Ameerika-ajad, peatükid ja saagad viimasel reisil (2015) kenasti lõpetanud ja kinni pannud.
Külastasin tookord koos lastega Dani ja ta peret.
Osalesime firma peenel Presidendi klubi õhtusöögil.
Mul paluti enne õhtusööki rääkida raamatuid müüma minevatele tudengitele.
Muide, see oli ühe mu kauaaegse unistuse täitumine.
Näitasin mõni päev hiljem enda lastele oma esimese raamatumüügisuve tänavaid ja maju. Nende jaoks ei tähendanud see muidugi eriti midagi.
Lahkusin teadmisega, et selle Ameerika-värgiga on korras, lõpetatud, hästi.
Näib, et see teadmine oli osaliselt petlik.
Raamat, mis ootas oma aega
Paar aastat tagasi hakkas mulle järjest sagedamini pähe tulema mõte, et pean sellest kõigest raamatu kirjutama.
Selle mõtte pani mulle tegelikult ligi 20 aastat tagasi pähe mees nimega Charlie Jones.
Ta juhtis mu tähelepanu sellele, et terve 150 aasta pikkuse ajaloo vältel on kõigest sellest kirjutatud ainult üks (!) raamat – Dave Deani „Now Is Your Time to Win“.
Charlie oli mingil põhjusel veendunud, et just mina olen õige inimene seda tegema.
Tollal ma ise nii ei arvanud.
Mida aeg edasi, seda enam mõtlesin: miks mitte!
Aga kellele ja miks seda vaja on?
Kui Sa nüüd küsid, et kellele ja miks seda raamatut vaja on, siis esiteks mulle endale – selle peatüki mu kujunemisloost lõplikuks lõpetamiseks.
Teistele raamatumüüjatele – oma mineviku meenutamiseks ja minevikust millegi väärtusliku olevikku toomiseks.
Neile, kes seda tööd teinud pole, aga on uudishimulikud, et kuidas see tegelikult käis.
Usun, et kui seda hästi teha, siis võib sihtgrupp olla veel palju laiem.
Üks sõber juhtis mõni aeg tagasi tähelepanu, et see raamat pole lihtsalt elulooline olustikukirjeldus.
Ta ütles, et selle suurem väärtus võib peituda üldistustes – selles, kuidas Southwestern (raamatumüügifirma) meid selleks katsumuseks ette valmistas ja selle läbimisel toetas.
See raamat on nagu omalaadne noorte “mammutiküttide” väljaõpetamise ja ettevalmistamise käsiraamat.
Tänapäeva muutuvas maailmas, kus soorollid kipuvad segi minema ja meestelt meheks olemist sageli enam ei oodatagi, on selliste vanakooli väärtuste ja kogemuste kirjeldus hädavajalik.
Tänapäeva muutuvas maailmas, kus soorollid kipuvad segi minema ja meestelt meheks olemist sageli enam ei oodatagi, on selliste vanakooli väärtuste ja kogemuste kirjeldus hädavajalik.
Kuidas seada endale sihte, ületada raskusi, seista silmitsi oma sisemiste deemonitega ning kõigest sellest edukalt läbi tulla.
Raamatumüügi positiivne mõju
Ma pole kunagi teinud saladust sellest, kui palju see kogemus mind, mu isiksust ja kogu mu elu on mõjutanud, pigem vastupidi.
Mu algsed müügikoolitused seisnesid paljuski tolle aja “lahingulugude“ innustunult ümber jutustamises.
Inimestele see meeldis, mulle endale ka.
Kindlasti oli ka neid, kellele see raamatumüügi jutt pinda käis.
Ja jah, ma tean väga hästi ka selle töö ja äri tumedamaid külgi.
Ma tean, et paljude jaoks polnud see kogemus sugugi selline, nagu minu jaoks.
Mis siis sellest?
Ma ei arva juba ammu, et iga kujunemiseas noor peaks seda tingimata proovima.
Aga seda usun küll, et selline kogemus, eriti kui seda teadlikult ette võtta ja läbi teha, on hindamatu väärtusega.
Kindlasti mitte ainult minu jaoks.
Valmistades ette augusti alguse Muutuse rännakut “Edu ja rahulolu“ jõudsin lihtsa tõdemuseni:
Kõigi muude kasulike arengute ja õppetundide seas on selles kogemuses minu jaoks ühel väga kesksel kohal olnud just edukas olemise õppimine.
Kõlab veidi banaalselt? Või tundub see ainult mulle nii?
Kinnitan aga kogu südamest, et siin pole grammigi midagi banaalset ega iseenesestmõistetavat.
Seda tasub arvesse võtta, et juba ammu enne USA-sse minemist olid mul edukusega head ja lugupidavad suhted.
Mulle meeldis spordis teisi edestada, nagu poistele ikka.
Mulle meeldis õppimises häid ja väga häid tulemusi saavutada.
Mulle meeldis oma asjadega ise ja hästi hakkama saada.
Kõike seda olin ma omajagu juba kogenud.
Pärast isa surma sain paremini aru ka sellest, mida kodust kaasa sain.
Ma ei mõtle siinjuures mitte geene ega üldist andekust, vaid eeskuju ja kasvatust.
Noore mehena, iseendaks saamise käigus, andsin isale vähem au, kui oleksin pidanud.
Olin ebaproportsionaalselt suure osa oma arengust ja edust kirjutanud Ameerika-perioodi ja just raamatute müümise arvele.
Nüüd mõistan, et pool sellest tuli kodust, isa eeskujust ja kasvatusest.
Need Southwestern’i seemned langesid minu puhul viljakale pinnasele.
Jätka lugemist allpool…
Panustame arengule
Vaatame süvitsi Sinu sisemist võimekust mõtterännakul ”Surmahirm ja elutahe” 16. novembril Kaja Kultuurikeskuses.
Edukas olemise õpetus
SW pakkus oma müügisõduritele välja üsna tervikliku ja selgelt toimiva edukuse süsteemi ja õpetuse.
See oli nii-öelda “kauba peale”, lisaks müüma õppimise õpetusele ja süsteemile.
Nad väitsid veenvalt, et edus pole midagi juhuslikku ja seda saab ise esile kutsuda.
Vau!
Selle asemel, et istuda oma raamatu käsikirjaga Central Parki vaatega Mandarin Oriental hotelli toas, rentisin hoopis lahtise auto.
Mu neljast suvest kolm möödusid New Jerseys, kõigest tunni kaugusel Manhattanist.
Auto saamisega oli parasjagu sekeldusi, sest ma ei olnud midagi ette broneerinud.
Seda rõõmsam olin, kui võtsin lõpuks suuna oma kolmanda suve linnakesse nimega Franklin Lakes.
Kõik mu algsed ebakindluse tunded olid kui peoga pühitud.
Raske on sõnadesse panna seda tunnet, mis mind toona valdas, kui autoga mööda Ameerika teid ja tänavaid sõitsin.
Tuttavate tunnete taaskogemine
See oli mingi imeline segu nooruse uljusest, teadmatusest sündinud ebakindlusest, võidulootusest ja enda proovilepaneku olulisusest.
Loomulikult ei tasu ära unustada ka mündi teist poolt – kaotuse kibedust, muret ja õõva, eneses kahtlemist, üksi olemise kannatusi ja paljut muud.
Neid raskeid tundeid ma aga esialgu ei kogenud.
Franklin Lakesi poole sõites jäid autoaknast silma tuttavad kohad, hooned ja sildid.
Kõik oli väga-väga sarnane. Olin juba ainuüksi sellest maanteel sõitmisest vaimustuses.
Tundsin end noorena.
Tundsin end paljuski nii, nagu oleksin taas kakskümmend neli.
Kui jõudsin tuttavatele tänavatele, tugevnesid need tunded veelgi.
Siis hakkasid sisse tulema ka tumedamad mälestused. Kõik hakkas tervikuna meelde tulema, ilma ilustamata.
Ja seda oli ikkagi vinge kogeda!
Võimas oli vaadata neid tänavaid, mida mööda, raamatukott õlal, usinasti edasi-tagasi jooksin.
Siin-seal pidasin auto kinni ja jalutasin tuttavas põrgukuumuses lühemaid lõike.
Mind hämmastas, kui ehtsalt suutsin neid ammu möödunud tundeid taas läbi elada.
Toimetulek ebaeduga
Mõtlesin seejuures ka sellest, mida tähendab edukas olemist õppida.
Valik minna just Franklin Lakesi oli olnud ainuõige.
Esimesel suvel õppisin tööd tegema, nina vee peal hoidma ja sõna otseses mõttes ellu jääma.
Teisel suvel õppisin müüma.
Ja alles kolmandal suvel õppisin müüma nii, et see oli tõeliselt tulemuslik. Õppisin edukas olema.
Olin intuitiivselt läinud ajas ja tunnetes tagasi õigesse kohta.
See oli suurepärane!
Olen oma varasematel koolitustel palju rääkinud sellest, mida tähendab edukas olemine.
Üks oluline oskus on õppida toime tulema ebaeduga.
Olen selgitanud, et üks oluline oskus on õppida toime tulema ebaeduga. Kuidas?
Läbi praktika ja läbi paljude ebaõnnestumiste. Müügis ja spordis on see lihtne ning nähtav.
Kõik pallid ei lähe korvi. Kõik kliendid ei osta.
Lepi sellega ja küta edasi! Küll siis võidud ka tulevad.
Oluline element on tunne
Tabasin end seal tänavail olles mõttelt, et üks olulisemaid elemente edukas olemise juures on tunne.
Tunne, et ma olen edukas. Tunne, et ma saan hakkama. Tunne, et ma ei sõltu teiste armust ega vedamisest. Tunne, et ma ise olengi oma õnne ja edu sepp.
Kui seda tunnet südames ei ole, siis ei kompenseeri selle puudumist ükski võit, saavutus ega edetabeli tippu kuulumine.
On vaja sisemist taju ja veendumust.
On vaja teadmist ja tunnet, et ma olengi edukas inimene. Kuidas seda saada?
Et tunda end eduka inimesena, pean korduvalt edu saavutama ja kogema.
Et tunda end eduka inimesena, pean korduvalt edu saavutama ja kogema.
Pean looma endas selle kindlustunde, et jah, ma suudan ette võetud asjad ellu viia ja olen parimate hulka jõudnud.
Et seda omakorda saavutada, peab olema võimalik oma tulemusi mõõta ja võrrelda. Selleks on kolm võimalust:
- võrrelda end teistega (näiteks müügitulemusi eurodes, spordis sekundeid, äris turuosa protsente);
- võrrelda oma tulemusi endale seatud eesmärkidega;
- võrrelda end oma varasemate tulemuste ja arengutega.
Eesmärkide seadmine
Raamatumüük julgustas ja õpetas mind eesmärke seadma ning nende poole pürgima.
Iga pühapäeva õhtul pidin panema oma järgmise nädala raportilehele kirja, mitu klienti tahtsin järgmisel nädalal saada ja mitu raamatut tahtsin neile kokku müüa.
See oli vastik tegevus. Oli ju suur võimalus, et läheb kehvemini, kui lootsin.
Aga tulevikku planeerides, tulemusi “ette tellides“ ja seejärel sügavalt sisse hingates tulevikule südikalt vastu astudes kasvas edukas olemise “muskel“.
Paljudel juhtudel asjad juhtusidki!
Ma kogesin edu! Ma sain hakkama.
See süvendas minus sisemist veendumust, et jah – ma olengi edukas mees, ma olen järjest edukam mees.
Et see on minu moodi, asju ette võtta ja ära teha.
Minu moodi tuua koju see “mammut”, kui paljud teised jagelevad “rebase” pärast.
Et selles pole midagi ebaloomulikku ega ebaõiglast.
Uuesti Franklin Lakesi minnes olin kohati jahmunud selle linna ilust ja jõukusest.
Mõnel tänaval olid nii krundid kui majad tõeliselt suured ja aukartustäratavad. Rikkamate rajoonide inimesed olid üldiselt vähem lahked ja avatud kui väiksemate majadega tänavate inimesed.
Nendega jutule saamiseks oli vaja teistsugust enesekindlust ja professionaalsust.
Just seda ma oma kolmandal suvel seal kogesingi.
Jõudsin ühe huvitava järelduseni.
Nimelt tundus mulle korraga, et sellel 1992. aasta kolmandal müügisuvel selles jõukas linnakeses õppisin ma ära ühe olulise tunde – võrdväärsuse tunde nendega, kes olid minust majanduslikus mõttes kaugel ees.
Ma ei tundnud end enam alaväärsena, nagu esimesel suvel.
See teema kadus laualt.
Vaatlesin neid lihtsalt kui inimesi.
Selle pealt oli lihtne hakata mitte ette kujutama, vaid suisa ootama, et mul hästi läheb. Ja veel enam – seda pidama normaalsuseks.
Tagasivaade Franklin Lakesi tuletas meelde, et edu ei alga rahast, staatusest ega tunnustusest, vaid sellest hetkest, mil usud, et oled oma elu eest vastutav ja võimeline seda juhtima. Just selle tunde sain ma sealt kaasa ja see on minuga jäänud.
Aitäh, et Sa lugesid! Kui soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.
