Mul suri mõni kuu tagasi ema. Isa läks kaks aastat varem.
Kuidas Sinul on, kas ema-isa on elus või surnud?
Üks küsimus, mida võiks sel puhul küsida on, et kas Sina olid või oled hea laps oma vanematele?
Sellel küsimusel on kaks poolt. Üks on see, et kuidas mina vaatan oma vanemaid, oma lapsi, ja püüan neile hinnangut anda. Teine pool on see, kui ma vaatan iseennast ja annan endale hinnanguid, nii pojana kui ka isana.
Küsimus on, et kui palju Sul üldse jääb aega selliseid mõtteid mõelda omaenda kohustuste, vajaduste, hädade ja rõõmude kõrvalt?
Need on tähtsad küsimused, mida tasub aeg-ajalt endalt küsida.
Nendele küsimustele vastamisel ja vastavate järelduste tegemisel on omad võidud ning nende küsimustega mittetegelemisel on oma hind.
Minu leinakogemus ema lahkumisega
Mind hämmastas see, et minu leinakogemus ema lahkumisega oli ja on siiani võrdlemisi leebe. Isa lahkumine oli teistsugune. Seal oli palju draamat ja traagikat.
Mul õnnestus teha emale kõne tema viimasel elupäeval.
Ta suri pool kaheksa õhtul pühapäeval, emadepäeval.
Helistasin talle, olles möödunud päeval näinud, kui halvas seisus ta oli. Helistasin aimates halvimat ja sain talle telefonis öelda: “Ema, ma tahan, et Sa teaksid, et Sa oled olnud mulle väga hea ema.”
Ta hakkas selle peale vaidlema, et noh, ei ole osanud. Lohutasin teda, et igaüks teeb nagu oskab ja Sa oled olnud mul igal juhul piisavalt hea ema ja enamgi.
Ja teine asi, mis ma ütlesin – et ma hoian Sinu mälestust au sees surmani.
Lõpetasime kõne.
Sain pärast veel teada, et tol päeval oli käinud mu õde koos oma lastega ja mõlemad minu lapsed.
Missugune kingitus – sured emadepäeva õhtul, sa oled ema, viie lapse vanaema ja siis saad sellise kingituse, et saad oma pojaga rääkida, oma tütrega rääkida ja näha kõiki oma lapselapsi.
Mõtle, kui ilus!
Aga muidugi, see lõi mind tummaks.
Matused olid loomulikult liigutavad, kurvad ja tõsised.
Kõige selle käigus ma ootasin, et millal see suur valu ja kaotuse löök peale tuleb. Aga ei tulnudki.
Kõige selle käigus ma muudkui ootasin, et millal siis see suur valu ja kaotuse löök peale tuleb.
Aga nagu ei tulnudki.
Kas hea lapse palk on leebe lein?
Pärast matuseid tuli, nagu isa matuste järel, selline sügav väljahingamine ja ohkamine.
Kuid seekord oli see kordades lühem ja kordades kergem.
Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, miks see nii on? Mis seda põhjustas?
Püüdsin igasuguseid esoteerilisi põhjuseid leida. Umbes, et ema ju ei tahagi, et laps kannatab, ja emad ongi leebed.
Aga ma mõtlesin, et huvitav, mis see minu enda osa oli?
Kas võib-olla see treening parima sõbra lahkumisega, isa lahkumisega? Ja need väga-väga-väga valusad leinad sinna juurde.
Aga ma jõudsin sellise asja ette, et ma olin viimastel aastatel vanematele toeks.
Iga nädal käisin ema vaatamas, viisin talle, mis vaja. Mõned üksikud korrad, kui ma ei käinud, siis helistasin talle ja rääkisime telefonis.
Kui hakkan tagantjärgi mõõtma, hindama ja lugema neid kordi, neid minuteid ja tunde, siis ma võin rahulikult, julge südamega väita, et minu ema oli oma elu viimastel aastatel minu number üks suhtlemiskontakt.
Kõikidest inimestest.
Jõudsin sellise mõtteni, et kas võib olla nii, et hea lapse palk on leebe lein?
Viimastel kuudel oli ema juures kuidagi imelik käia. Olin vahel kakskümmend minutit, ei olnudki enam millestki rääkida. Kõik jutud olid räägitud, suhted olid soojad. Ei olnud ei liigset klammerdumist ega ammugi mingisugust halvakspanu.
Oma vanematele jääme nende elu lõpuni ikkagi lasteks.
Tihtipeale, kui ma helistasin, tervitas ema mind niimoodi: “Tere, mu kullake!”
See tegi mulle nii kohutavalt rõõmu. Varasematel aastatel, eriti võib-olla hilises murdeeas, oleks see olnud, et mis kullake, ma olen juba suur mees!
Aga ma teadsin, et need on viimased ajad.
Lapsed ei võlgne enda vanematele midagi
Üks konstellatsiooni vaade vanemate ja laste suhetele ütleb, et lapsed ei võlgne enda vanematele midagi.
Täna, pärast vanemate lahkumist, mõtlen, et ma ei ole selle vaatega ikkagi päris nõus.
Kõik, mis oleme eelnevatelt põlvkondadelt saanud, anname edasi järgnevatele põlvkondadele, oma lastele.
Kui Sa vanemaid hooldad ja aitad, siis tee seda ainult armastusest.
Olen nõus sellega, et kui Sa vanemaid hooldad ja aitad, siis tee seda ainult armastusest.
Kui vanematel ei ole kedagi teist, ei ole sõpru, siis Sina oled lapsena kõige lähem neile. Nende sotsiaalse suhtlemise ring on kokku tõmmanud.
Ja Sa oled vanematelt saanud – kas vähe või palju, aga Sa oled saanud. Ja mina sain palju, tunnistan.
Kuidas Sa siis ei anna tagasi? Kuidas Sa siis ei hoolitse, kasvõi kaastundest või veel parem – armastusest?
Mul on selle üle hea meel, et ma sain emaga võib-olla isegi rohkem aega veeta, kui mulle reaalajas vajalik, mõistlik või normaalne tundus. Sellest lähtuvalt saan öelda, et ma sain piisavalt.
Sain piisavalt neid koos oldud aegu. Tänu sellele mul ei ole millegi pärast kahju tarvis tunda. Mul pole tarvis tunda süütunnet ega kahetsust.
Arvan, et see võib olla väga suur põhjus, miks ma ema lahkumist suutsin kuidagi nii helgelt, suure tänutundega, rahulikult ja ilma suure traagikat läbi elada.
Jätka lugemist allpool…
Panustame arengule
Vaatame süvitsi Sinu sisemist võimekust mõtterännakul ”Surmahirm ja elutahe” 16. novembril Kaja Kultuurikeskuses.
Kas Sa oled olnud hea vanem?
Ma ei tea, kas Sul on lapsi. Mul on kaks täiskasvanud last.
See küsimus, mis eriti väikeste laste, aga samas ka täiskasvanud laste vanemana pähe tuleb ja Sa pead seda küsima: olen ma olnud hea vanem?
Nali on muidugi selles, et see, mida Sina küsid enda kohta või mina küsin enda kohta, on selline poolik katsetus.
Tegelikult saab kohtunik olla ainult Su enda laps. Muidugi, nende vaade on samuti moonutatud.
Lastena tahame mingi vanuseni enda vanemaid muuta. Tahame, et nad käituksid teistmoodi.
Minu jaoks läksid asjad kuidagi kergeks siis, kui sain kõigepealt isa ja pärast ka ema osas sellisesse kohta, kus ma leidsin, et mulle sobib see, et nad on täpselt sellised ja mitte kunagi ei muutu.
See tegi mulle nende mineku palju-palju kergemaks.
Hea vanem, hea laps
Vanemate ja laste suhe on väga unikaalne. See saadab meid surmani.
Nende küsimuste endale esitamine, järelduste tegemine ja selle abil ka mingisuguste enda käitumiste, suhtumiste, hoiakute muutmine ja korrigeerimine toob kõigile osapooltele ainult head.
Järjest rohkem ja rohkem räägitakse hea lapsevanem olemisest. Järjest vähem ja vähem räägitakse hea laps olemisest.
Siinkohal mõtlen just laste suunas. Me teeme laste eest liiga palju asju ära. Me anname lastele liiga palju vabadust. Olen selles asjas ise süüdi olnud.
Ja siis pärast peame tagajärgedega tegelema.
Minul on omad väljakutsed täiskasvanud laste vanemana, Sinul omad väljakutsed.
Ma soovin Sulle südamest ainult head ja loodan, et sellest pöördumisest oli kasu ja panin Su mõtted Sulle kasulikul moel liikuma. Kui Sa soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.
