Kuidas olla hea inimene?

Viimaste aastate jooksul on mulle järjest enam selgeks saanud, et headus on üks neist väärtustest, mida ei saa kunagi liiga palju olla. 

Võimalik, et see tunne on süvenenud koroonaaegse eraldatuse ja sellele järgnenud sõja taustal.

Elukalliduse tõus ja üldine pingestatus ühiskonnas panevad aina enam hindama siirust, kaastunnet ja inimlikkust.

Minu jaoks pole see aga ainult reaktsioon välisele, vaid on seotud isikliku teekonnaga ehk vaimse arengu püüdlustega. Just siin olen märganud, kui madalad võivad olla meie ootused headuse suhtes – nii enda kui ka teiste puhul. 

See võib osutuda tõsiseks takistuseks kasvule ja sügavamale mõistmisele.

Kas headus on iseenesestmõistetav?

Kas headust peaks üldse kiitma? Kas see pole mitte iseenesestmõistetav? Kas pole kõik need, kes seda loevad, juba niigi head?

Jätan sellest käsitlusest välja sulaselge pahatahtlikkuse, kurjuse ja vägivalla, olgu see füüsiline või vaimne. 

Sellele pole õigustust, välja arvatud enesekaitse. 

Jätame kõrvale pettused, pahatahtlikud valed ja naabri naise (mehe) himustamise – kõik selle, mida keelavad peamised usundid.

Need piirid on seatud, sest mingil hetkel lähevad väikesed pahateod üle suuremateks, rebides katki ühiskonna sidemed ning põhjustades tõsist kahju inimestevahelistes suhetes.

Pigem soovin keskenduda ükskõiksusele ja headuse puudumisele, mis võib resideeruda headuse maski taga – pisiõelusele, peenele vaimsele vägivallale.

Ning veelgi enam soovin headuse mõistet justkui akordionilõõtsa lahti tõmmata. 

Selleks, et enda ja miks mitte ka teiste jaoks leida headuse kõrgemaid tasemeid ja varjatud vorme. 

Teha paremaks nii iseennast, oma elu, suhteid kui ka maailma enda ümber.

Minu aus ülestunnistus

Alustuseks pean endale tuhka pähe raputama. 

Mul on elus olnud omad voorused, aga headus ei ole kindlasti nende hulgas esirinnas olnud. Jah, mudilasena olin nutnud, kui kogemata lillele peale astusin… 

Elu alguses on meis kõigis lapseliku isekuse kõrval suur hingestatus ja headus, mis ajaga paljudel kusagile kaob. 

Mul kadus see ehk algklassides peale sunnitud muusikaõppe, keerulise murdeea ja vene sõjaväe keerises. 

Nooruses olin karjuvalt ninatark, vahel kiuslik ja sõnaosav narrija. Hiljem müügitöös tasakaalustas seda ebaõnnestumiste rohkus ning arusaam, et ainuke viis edu saavutada on kõigepealt teistele väärtust luues. 

Veel hiljem, elu kriiside poolt põlvili surutuna, avastasin empaatia, leppimise, enese mitte üle tähtsustamise ning andestamise. 

Viimane suurem silmadeavaja oli kevadel loetud Rudolf Steineri tekst. 

See joonistas veenvalt välja selle, kuidas kriitilisus, heatahtlikkuse puudumine, varjatud õelus, kadedus ja kahjurõõm pärsivad inimese vaimset arengut. 

Sain aru, et osad mu salajased pahed, millest enamik midagi ei tea, on mul endal tee peal risti jalus. 

See raputas mind piisavalt, et silmad ja süda rohkem avada ning headust oma väärtuste hierarhias kõrgemale tõsta.

Kuidas saada järjest paremaks inimeseks enda ja teiste hüvanguks?

Jutt ei käi muidugi mitte lihtsalt headusest – näiteks vabandamisest, kui teisele varba peale astud, või lombist aeglaselt läbi sõitmisest, et inimesi tee ääres mitte märjaks pritsida. 

Jutt käib headusest kõigis selle vormides ja kõrgeimates tasandites.

Mitte teooriast, vaid praktikast. 

Sellest, mida Sa isiklikult tähtsaks pead, mille tähtsust soovid kasvatada, kuidas olla enda ja teiste hüvanguks järjest parem inimene. 

Püüan allpool neid lahti tõmmatud “lõõtsavolte“ lühidalt kirjeldada lootuses, et mõni märksõna vajutab Sinus olulist punkti ja viib Sind headusele lähemale.

Usun, et mida rohkem on headust, seda lihtsam on elada – nii endal kui teistel. Kõigil. 

Mida parem on endal olla, seda lihtsam on olla ka hea. 

Headus algab endast hoolimisest – heast unest, tervisest ja elementaarsete vajaduste rahuldamisest. 

Alles siis vaatame, mida ja kuidas nende teiste hapnikumaskidega teha. 

Ma ei mõtle siin muidugi meeletut eneseohverdust, vaid sõbralikult koos liikumist, kus me toetame ja aitame üksteist nii nagu vaja ja nii nagu suudame.

Avatus ja soojus

Ameerikat peetakse Euroopas võltsiks ja pealispindseks, kuid sealne avatus, suhtlemisjulgus ning ka teatud osariikide/linnade inimeste inimlik soojus on mulle alati meeldinud. 

Mida suuremad on soojus ja avatus võõraste suhtes tänaval või poes, seda enam tunneme end ise inimestena.

Siiras naeratus või pilkkontakt võib hetkega muuta nii meid kui maailma paremaks.

Headus algab just siit.

Jätka lugemist allpool…

Heasoovlikkus kõigi vastu

Budistidel on meditatsioon nimega Metta Bhavana, mille käigus soovitakse head mitte ainult lähedastele, vaid ka võõrastele ja isegi vaenlastele. 

Algul tundub viimastele hea soovimine kummaline, ent kui järele mõelda, siis – kas poleks mitte tore maailm, kus kõik tunnevad end õnnelikult ja hoituna?

Arstide üks peamisi vandeid on: “Ära tee kahju.” Sama kehtib ka hingearstide ja tegelikult meie kõigi kohta. 

Jättes kõrvale teistele kahju tegemise, ausa konkurentsi spordis ja äris, tasub endal ja oma tegemistel hoolikalt silma peal hoida. 

Pean silmas haavamisi ja riivamisi sõnadega – nii neid, mis kehval hetkel poolmeelega on öeldud, kui ka neid, mida põhjustame tahtmatult. Kõik, mis on kehvasti tehtud, tuleb uuesti teha. 

Vead tuleb parandada, patud kahetseda ja heastada. Ega katoliiklased rumalad ole oma pihil käimisega. Kas sealt ka tegelik meeleparandus tekib, on muidugi iseasi. 

Point on selles, et kahju tegemine lõhub suhteid ning must südametunnistus pärsib nii isiklikku kui vaimset arengut. 

Vanemaks saades ning asju järjest enam märgates ja neist aru saades taipab igaüks, kui palju tal on vaja andeks anda ja saada.

Empaatia suurendamine

Empaatia on teiste olukorrast ning tunnetest aru saamine ja võib-olla isegi nende tundmine. Mõnel inimesel on empaatiavõime loomuomaselt suurem kui teistel.

Lapsena oleme kõik oma väikeste vajadustega kimpus. Meie suhted teistega ning meie enda roll nendes muutuvad oluliselt, kui õpime teisi paremini mõistma – nende rõõme ja valu tunnetama.

Inglise keelekeskkonnas püütakse sageli eristada empaatiat kaastundest (sympathy), kuid minu meelest käivad nad siiski üsna käsikäes. 

Mida suurem on kaastundlikkus teiste kannatuste vastu, seda rohkem tahad hoolida. Ja vastupidi – mida hoolivam oled, seda rohkem lähevad Sulle korda teiste kannatused. 

Mõistes, kui kehv on kellegi olukord, suudab inimene leida endas jõudu ja inimlikkust, et pakkuda endast viletsamas seisus olevale kaaslasele praktilist või moraalset tuge.

Aktiivne teisekasupüüdlikkus

Tagasi Metta Bhavana juurde. 

Kui tähtis on mulle ja Sulle see, et teistel läheks hästi? Miks see tähtis on? 

Ikka selleks, et meie endi elu ja kogu elu meie ümber oleks lahkem, soojem, soodsam, lihtsam, vähem konfliktne ja kergem. 

Ja ei pääse me ikkagi üle ega ümber omakasupüüdlikkusest. Sellega on natuke vastuolulised lood.

Liigne omakasupüüdlikkus, kui sellega ei kaasne teiste heaolule orienteeritus, toob parimal juhul lühiajalise rõõmu – kui sedagi. 

Müügitööd õppides sai mulle kiiresti selgeks, et ainuke viis pikemas plaanis võita, on keskenduda teiste kasudele ja aidata neid saavutada. 

Enne kui tahta, tasub aktiivselt anda. Üldjuhul tuleb see siis ka tagasi. Võib-olla mitte otse, aga vähemalt kaarega.

Kui aga jätta kõrvale omakasupüüdlikkus (“annan, et saada”), siis peaksime püüdlema sellesse seisu, kus endal on üsna või väga hästi – ajaliselt, emotsionaalselt, heaolult, rahaliselt. 

Siis tekivad sisemised ja välised ressursid, mille toel on võimalik ja mõnus anda lihtsalt niisama. 

Anda, sest nii on hea. Anda ja tunda end hästi. 

Ega see vanasõna andmis- ja saamisrõõmu kohta pastakast (või söetükist) välja imetud pole.

Suuremeelsus ja andestamine

Olen oma iseloomu, kasvatuse ja varasema puudusementaliteedi tõttu olnud suur õigluse tagaajaja. Viigistaja. Kohtunik. Tagasi tegija. Varjatud kujul üks üsna vastik tüüp. 

Jah, andestuse tähendus, vajalikkus ja kasulikkus on mulle aja jooksul järjest selgemaks saanud. Aga see on olnud vaevaline protsess.  

Võib-olla on see meelepete, aga mulle tundub, et kui küsida inimeste käest, kas neile on oluline, et neid nähtaks ning mäletataks suuremeelsetena (mitte väiklastena), siis vastaks enamik jaatavalt. 

Võimalik, et eksin, aga mulle isiklikult on see küll tähtis. Suuremeelne võib olla igaüks, aga eriti need, kes on seesmiselt suuremad. 

Suuremeelsuse üks osa, mis on mulle hiljuti eriti selgelt välja joonistunud, on oskus andestada.

Leplikkus ja leppimine

Leplikkus ei tähenda seda, et lased endale sujuvalt pähe astuda. Leplikkus on oma tolerantsi skaala laiendamine. 

Loomulikult tasub seejuures endale hästi selgeks teha, milliste asjadega ei saa ega tohi elus leppida. Ja siis vaadata, kuidas saaks teha nii, et rohkem asju tunduks vastuvõetavana.

Leplikkusest veelgi olulisem on leppimine. Soov hoida suhteid korras, eriti lähimatega. Mõtlesin isegi, et oleks tore panna ühele rännakule pealkirjaks „Palun lepime ära“. 

Eks näis!

Leppimine eeldab tahet mõista teist poolt, näha ja tunnistada konfliktis enda osa ning loomulikult soovi ületada erimeelsus ja tüli, et taastada rahu. 

Leppimine toob rahu nii suhetesse (väline mõõde) aga mis veelgi tähtsam – südamesse, meelde ja hinge (sisemine mõõde).

Vahendid ja tööriistad headuse suurendamiseks

Kasulik on siia lisada ka mõned tööriistad, mis aitavad headust suurendada. Esimese hooga tulevad mulle pähe järgmised: 

• Isiklik taotlus saada järjest teadlikumaks – nii endast kui teistest ning maailmast enda ümber.
• Soov areneda ja kasvada kogu elu vältel. Näha nähtamatut, näiteks oma pimenurki. Tunda raskesti tunnetavat, nagu teiste tunded. Püüelda eelkõige sisemise harmoonia poole. Korrastada oma mõistust ja tundeid, emotsioone ja uskumusi. Tervendada elus saadud haavu ning seada kogu oma elu järjest paremasse korda. 
• Suhete olulisuse mõistmine. Alles läbi teiste hakkavad meile ilmsiks saama teatud elu elemendid, mida me pelgalt enesekeskselt kulgedes lihtsalt ei märka ega mõista.
• Suuremad eesmärgid, mida üksi ei saavuta. See on justkui eelneva laiendus – üksi pusides ei pea me teistega eriti arvestama, aga suurte ja vägevate asjade elluviimiseks vajame koostööd. Pannes end teistest sõltuma, loome eeldused, mis aitavad meil jõuda headuse kõrgemate tasemeteni. 
• Oma ülesande mõistmine ja selle hea meelega täitmine. Kui see on leitud või ära tuntud, siis langeb me õlult suur hulk kahtlemisi ja kannatusi. Kasvab isetus ja rõõm. 

Headus on üks neist väärtustest, mida ei saa kunagi liiga palju olla. See ei seisne üksnes pisikeses viisakuses või mööduvas heatahtlikkuses, vaid pidevas püüdluses mõista, toetada, andestada ja paremini elada – nii enda kui ka teiste hüvanguks. 

Headus algab meist endist – heast tervisest, puhanud meelest ja tahtest areneda. Kui iseendaga on rahu tehtud, on kergem olla hea ka teiste vastu.

Aitäh, et Sa lugesid! Kui soovid rohkem selliseid mõtteid ja inspiratsiooni, siis liitu minuga ka Muutuse kanalil YouTube’is.