Kellele meeldivad vead? Kellele meeldib vigu parandada? Vist väga vähestele.
Valisin meelega sellise provokatiivse pealkirja, sest kohustuslik vigade parandus oli kooli ajal ikka paras rist ja viletsus.
Või… kas tegelikult ikka oli? Kui meenutada, siis oli selles ka oma oluline osa head ning kasulikku.
Miks on üldse oluline rääkida vigadest ja nende parandamisest?
Sest just selle teema me järgmisel Muutuse mõtterännakul 20. oktoobril ette võtame – vaatame tehtud vigu ja nende parandamist.
Aga miks?
1. Esiteks sellepärast, et vigu ei tohi karta. Vigu PEAB tegema.
Kuigi vanasõna ütleb, et loll õpib enda ja tark teiste vigadest, siis mina sellega päris nõus ei ole. Olulisimad õppetunnid tulevad minu meelest ikka ainult enda vigadest.
Aga seda ainult ühel tingimusel – kui ma viga märkan, teadvustan, tunnistan ja parandan.
Vahepeal kippusin ütlema, et eduelamusest ei õpita üldse midagi. See pole siiski päris õige. Kui ma midagi hästi teen ja see õnnestub, siis see on hea õppetund selle kohta, mida tulevikus korrata.
Kui tahad areneda ja võita, siis PEAD kannatama ära suure hulga eksimusi ja möödalaske, kuhjaga allajäämise kibedust ja kaotusevalu. Võistlusel (elus) ja treeningul (õppides).
2. Teiseks tuleb vigadest rääkida, sest see viib meid vastutuse juurde.
Korvpallis peab vea teinud mängija käe tõstma. Igal juhul järgneb ka karistus – mänguõigus vastastele, vabavisked või platsilt viienda vea korral eemaldamine.
Ega ka karistused kellelegi eriti ei meeldi. Aga kui jutt käib reeglitest ja mängus on ka teised, siis tuleb sellega arvestada.
Vastutus on selles mõttes väga kasulik ja peen teema, et see aitab näha enda vigu kasulikus valguses.
Kui inimene ei näe või ei tunnista oma panust ebaedusse, oma rikkumist, oma tegematajätmist ja selle asemel süüdistab hoopis teisi, siis ei näe ta tavaliselt vähimatki põhjust endas ja oma käitumises midagi muuta.
Siis on tema vaene kannataja ning ohver. See omakorda röövib jõudu ja teeb inimest abitumaks. Siis ei otsi inimene tuleviku tarbeks uusi lahendusi väljapääse või tegutsemisviise.
3. Kolmas asi on andestus – vabandamine, andeks palumine, andeks saamine ja andmine
Kas Sul on pigem raske või kerge andeks anda? Aga andeks paluda?
Andeks palumine kelleltki eeldab vea või süüteo mõistmist, vastutuse võtmise võimet ja oskust, samuti hingelist suurust viga tunnistada.
See selgelt eeldab ka seda, et andeks paluja soovib inimesega, kelle vastu ta on eksinud, jätkuvat suhet ja head läbisaamist. See eeldab ka valmidust vajadusel tehtud kahju kompenseerida, mingitki karistust kanda, halba heastada.
Andeks andmine on andeks palumisest veelgi tähtsam ja võimsam. Kahju või vägivalda kannatanud inimene võib kogeda jätkuvat viha, pahameelt või ohvritunnet alandaja, kahju tekitaja, alt vedaja, ründaja või reetja vastu – kandes nii endaga ajas kaasas andestamatust.
Endas andestamatuse kandmine teeb hingele halba. Hoiab vangis. Surub vastu maad.
Andestus on üks elu varjatud imesid, see loob vabadust viisil, mida vaid vähesed asjad maailmas suudavad pakkuda.
4. Neljas asi on puhas südametunnistus
Teatud pahateod jäävad avastamata. Ega me siis ju iga kord vahele ei jää. Sel juhul jääb patt (eksimus, märgist mööda panek) enda teada ja enda südame peale.
Mida enam inimene isiksuslikult ja vaimselt areneb ning küpseb, seda tähtsamaks muutub puhas südametunnistus.
Arengu käigus hakkab südametunnistus vaikselt ärkama. Ta hääl on samuti vaikne. Seda on lihtne vaigistada.
Aga järjest kõrgematele arengutasemetele tõustes muutub see hääl valjemaks ning tema vaigistamine raskemaks. Mida aeg edasi, raskem see on ja seda enam see endale kannatusi põhjustab.
Isiklikust vaatevinklist ongi puhas südametunnistus see kõige tähtsam põhjus (suurte) tehtud vigade märkamiseks, mõistmiseks, tunnistamiseks, kahetsemiseks, vajadusel ning võimalusel heastamiseks ja siis mitte kordamiseks.
Muutuse mõtterännakuga „Vead ja nende parandused“ kutsun ma kõiki, vigade ja nende parandamise teemale mõtlema.
See toimub 20. oktoobril ja viimased piletid on saadaval siin.
Kutsun igaüht kriitiliselt otsa vaatama oma enda suhtumisele antud teemasse, märkama vigu, mis vajavad parandamist, teadvustama südametunnistuse tähtsust ja mõtisklema selle üle, milliseid muutusi enda ja oma elus tasub ja peab ette võtma.
